esmaspäev, 14. juuni 2021

PÕLTSAMAA RAAMATUKOGU KORRALDAB

 

Põltsamaa linna juubeliristsõna

Tähistame juunikuus Põltsamaa linna 95. sünnipäeva nelja ristsõnaga, mille kõik küsimused puudutavad Põltsamaad, tema ajalugu, inimesi, loodust.
Lahenda ristsõna virtuaalselt või paberkandjal, mis on saadaval valla raamatukogudes.
Uus ristsõna esmaspäeviti.
Õigesti vastanute vahel loositakse meeneid.

Ristsõnal kasutatud foto autor Raivo Laanes

Ristsõna nr 3

esmaspäev, 31. mai 2021

PÕLTSAMAA RAAMATUKOGU KORRALDAB

Põltsamaa linna juubeliristsõna

Tähistame juunikuus Põltsamaa linna 95. sünnipäeva nelja ristsõnaga, mille kõik küsimused puudutavad Põltsamaad, tema ajalugu, inimesi, loodust.
Lahenda ristsõna virtuaalselt või paberkandjal, mis on saadaval valla raamatukogudes.
Uus ristsõna esmaspäeviti.
Õigesti vastanute vahel loositakse meeneid.

Ristsõnal kasutatud foto autor Raivo Laanes

Ristsõna nr 1

IRA LEMBER 95

 


pühapäev, 23. mai 2021

UUED RAAMATUD LAENUTAMISEKS VALMIS

 


Vanessa Sexton teadis, mida tahab. Tema unistused glamuurist ja kuulsusest olid seal, ootasid. Ent kahekümne kaheksa aastaselt ei lähe midagi lihtsalt. Isegi mitte kojuminek. Ta tunneb oma emast puudust, ent ei suuda isegi lausuda sõna „emaˮ. Vanessa vajab aega ja ruumi, et asjades selgusele jõuda, aga ratsionaalselt mõelda on võimatu, kui ta jookseb kokku Brady Tuckeri, oma esimese armastuse – oma ainsa armastusega. Vana kirg kerkib pinnale, ent Vanessa on tuleviku suhtes ebakindel. Kuidas ta saab end kellelegi teisele anda, kui alles ise üritab aru saada, kes ta on?




On tavaline õhtupoolik, kui astun köögist terrassile, et kontrollida Miat, oma kasutütart, kes ujub tagaaia basseinis. Aga ta on kadunud. Mu süda jääb seisma, kui märkan, et tagumine aiavärav on lahti ja Mia roosa kohev käterätik lebab kokkupanduna tooli peal. Ma olin vaid mõne meetri kaugusel. Miks ma tema karjumist ei kuulnud? Kes meie tütrekese röövis?

Mu abikaasa ei suuda mõista, kuidas ma sain lasta ta tütrel kaduma minna. Kui politseinikud tulevad küsimusi esitama, soovin, et suudaksin aega tagasi keerata sellele tavalisele õhtupoolikule, kui valmistasin perele lasanjet, Mia lemmiktoitu. Ma saan aru, et politseinikud ei usu mind: nad juba näevadki minus kurja võõrasema.

Tahaksin vaid mõista oma abikaasa sõnumit, mille leidsin Mia telefonist: Anna andeks, ma armastan sind endiselt. Ja miks leiti mu mehe abielusõrmus basseini põhjast pärast Mia kadumist? Ta pole mulle öelnudki, et on selle kaotanud. Mida ta veel varjab?

Uurija muudkui küsib, kus ma olin see kümme minutit, kui Mia kaduma läks. Aga ma ei saa kuidagi oma saladust välja rääkida. Ma mõistan uurija pilgust, et tema arvates tegin mina midagi oma kasutütrele. Me ei ole Miaga alati väga lähedased olnud ja vahel ajab ta mu hulluks, nagu teismelised ikka, aga ma ei teeks talle eales halba.






Romaani minategelane Kaari on pärast ema surma otsinud üles oma isa, et temaga kordki elus kohtuda. Kuid ühest päevast ei piisa mineviku selgeks rääkimiseks. Lugudes, mida naine isale ei jõudnud jutustada, analüüsib ta seni elatule tagasi vaadates olukordi, mil midagi tegi või tegemata jättis seetõttu, et kasvas üles ilma isata, kasulapsena.

Kust tuli ebakindlus, mida ta püüdis summutada välimust täiuslikumaks tuunides? Või sage süütunne ja vajadus oma olemasolu üha otsekui õigustada? Miks lootis ta leida lohutust ja mõistmist suhtest põlvkond vanema mehega?

Kõige tugevamini oleme minevikuga seotud sidemeid pidi, mida me tunnistada ei taha või mille olemasolust meil aimugi ei ole, mõistab Kaari. Kuulujutud, millega ta noored vanemad kord teineteisest lahutati, läbivad ka tema elu otsekui igavesti elujõulised nähtamatud traagelniidid.






Keskealine ajalooõpetaja Hugo Uljas elab perega Tartus ja kõik on justkui kenasti. Ometigi on ta rahulolematu. Käänuline enesearengu tee seab ta ette mitmeid küsimusi. Kas armastuse ja vabaduse ühitamine on võimalik? Hugo otsib armastust ja kinnitust enda väärtuslikkusele Aleksandralt, oma naiselt. Samas on kaunil Aleksandral piisavalt tegemist eneseleidmise ja -avastamisega, kuna ta on end aastaid raamidesse surunud. Nende suhe satub ohtu ja kaasad püüavad seda erineva innukusega päästa. Viiakse läbi suhteaudit ja minnakse nii teraapiasse kui tantrasse. Aga küsimused jäävad. Kas eneseküllasus on võimalik? Kuidas luua endale tähenduslik ja väärtuslik elu? Kuidas hinnata oma elu? Selle mõttekust, edukust.

Heino Viik (snd 1971) kasvas üles Tõraveres. Lõpetas Tartu Ülikoolis rahanduse eriala. Töötanud on rahanduse- ja kinnisvaravaldkonnas. Osales „Noored Kooli“ programmis ja oli ajaloo, kunstiajaloo ning ühiskonnaõpetuse õpetaja. Praegu töötab Rae valla Peetri koolis majandusõpetajana. „Kõik võib veel hästi minna“ on Heino Viigi esikromaan.







Kogumiku lood sisaldavad Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leiduvaid rahvajutte, mis kannavad endas eesti kultuuripärandit ja traditsioone. Tänuväärne materjal lapsevanematele, vanavanematele, õpetajatele ja teistele, kes tahavad lugude kaudu rääkida lastele elus hakkamasaamisest.






simese A klassi kooliaasta hakkab lõpule jõudma. Kuid enne veel, kui koolitunnistused kätte antakse, tuleb korda saata palju asju. On vaja potti muruseemneid külvata ja puudega vestelda, rabamatkale minna ja spordipäeval osaleda. Ja juba ongi käes lõpuaktus ning ees ootamas pikk suvevaheaeg. Miks on aga esimese A klassi õpilased päikeselapsed? Seda saad teada raamatut lugedes!

Tõsielul põhineva sarja ESIMESE KLASSI AASTARING viimane raamat jätkab esimese A klassi tööde ja tegemiste tutvustamist. Õppimine on küll tähtis töö, kuid kuhjaga jagub ka naeru ja nalja!