Otse põhisisu juurde

UUED RAAMATUD

 

Carolin ärkab võõras ja veidras ümbruses, kopituslõhnalises toas, mis on pärit kui eelmisest sajandist. Esiteks on vaja muidugi nuputada plaan, kuidas vabadusse pääseda. Kuna see aga lihtsalt ei lähe, on neiul aega mõelda muule: kes on ta vangistaja? miks ta siin on? Sellele viimasele küsimusele vastust otsides satub Carolin vihjetele, mis viivad ta minevikku ja löövad mõrad tema seni nii täiuslikku maailma.

 

Noorteromaan „Täiusliku elu hind“ märgiti ära kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2020. aasta noorteromaanivõistlusel











Pole midagi imelisemat kui armumine päikese all, jalad liivas.

Sydney Flynni jaoks on tema perekonna armastatud Tähesära rannamaja püha pelgupaik. Rannal sätendava türkiissinise vee piiril asuv maja on ideaalne koht, kus otsast alata ja oma kildudeks purunenud elu uuesti üles ehitada. Seda hetkeni, kui tema põlved Nate Hendersoni nägemisest nõrgaks lähevad.

Teismelistena veetsid Sydney ja Nate suved teineteisele hellusi kõrva sosistades ning lubasid igavesti kokku jääda. Sydney ei oleks iial osanud arvata, et nooruspõlve kallim purustab ta südame ning Tulikärbse rannalt kordagi tagasi vaatamata minema sõidab.

Nüüd, kui Sydney teda oma õe pulmas üle pika aja uuesti näeb ja nende pilgud üle külaliste ridade kohtuvad, ei tunne ta meest peaaegu äragi. Kahe jalaga maa peal poisi asemel, kelle isa oli kalamees ning kes alati rann...



Mida teha, kui armud kõige vähem tõenäolisse inimesse?

Kui Autumn Collins taipab, et on juhuslikult jäänud terveks nädalavahetuseks raamatukokku luku taha, ei oska ta arvata, et asi võiks minna palju hullemaks. See on aga enne, kui ta avastab, et on seal koos Dax Milleriga.

Autumn ei tea Daxist õieti midagi peale selle, et ta tähendab pahandust. Kõlakad kaklusest (ja sellele järgnenud lühikesest ajast noortevanglas) ning üksiklase maine ei tee temast just ideaalset inimest, kellega koos luku taga olla. Samas tuletab ta endale ikka ja jälle meelde, et on ainult aja küsimus, kuni tema peaaegu-poiss-sõber Jeff taipab, et on tüdruku raamatukokku maha jätnud ja teda päästma ruttab.

Aga Jeff ei tule. Keegi ei tule.

Selle asemel saab selgeks, et Autumnil tuleb järgmised paar päeva elatuda müügiautomaadi toidust ja pidada vestlusi poisiga, kes ilmselgelt...



Üks väike vale võib tähendada väga palju…

Lydial on „õigedˮ sõbrad, tema lapsed käivad „õigesˮ koolis ja ta on abielus „õigeˮ mehega – lahke, kindla, usaldusväärse Markiga. Tema pulmaäri õitseb, ja ehkki ta on nugade peal oma emaga, ei saaks ta elult enamat soovida.

Aga tõde on see, et Lydial on vedanud. Ta on aastaid vales elanud ja Markil ei ole aimugi, kellega ta tegelikult abielus on. Kuid mitte miski ei kesta igavesti ja minevikul on naljakas viis olevik kinni püüda. Kui see inimene, kes teab kõiki Lydia väikeseid tumedaid saladusi, kooli väravate juurde ilmub, ähvardab tema kohalolek Lydia elu ära lõhkuda.

Mis on Lydia kohutav tõde? Kui saladus kord valla pääseb, ei ole teda võimalik tagasi saada…





Kõik selles perekonnas varjavad midagi

Hetkel, mil Lucy oma abikaasa emaga kohtus, mõistis ta, et ta pole selline minia, keda Diana oli vaimusilmas oma täiuslikule pojale ette kujutanud. Ehkki ta oli kogu aeg erakordselt viisakas, sõbralik ja väga lahke, jäi Diana, vaatamata Lucy pidevatele poolehoiukatsetele, minia suhtes jahedaks. Ning kuna Diana oli kogukonna tugisammas, naispagulaste eestkõneleja ja aastakümneid õnnelikult abielus, ei olnud kellelgi tema kohta halba sõna öelda… peale Lucy.

See oli seitse aastat tagasi.

Nüüd on Diana surnud ja tema surnukeha lähedalt leiti enesetapukiri, mis annab mõista, et ta ei soovinud sisikonda hävitava vähi tõttu enam elada.

Kuid lahkamisel kasvajat ei leita.

See-eest leitakse jälgi mürgist ja tõendeid lämmatamisest.

Kes küll võis Diana surma soovida? Miks ta viimasel tunni...




Kusagil Lapimaa ja Austraalia vahel, tillukesel Nüffia saarel elab rahvas, kes ei tunne elektrit. Ometi on neil olemas nii kodu- kui nutitehnika – pesumasinad, televiisorid, mobiiltelefonid.
Nüffide ökoloogiline jalajälg on praktiliselt sama suur kui nende päris jalajälg ja siirast rõõmu suudavad nad tunda üsna tillukestest asjadest. Teadlane Rõnn Düff Fifaafua linnakesest pillab vasakule ja paremale tarkuseteri, mis pole küll alati teaduslikult põhjendatud, aga on võetud otse elust ja töötavad.
Nüfid elavad ümmargustes tordikarpi meenutavates majakestes, mida saab ringiratast pöörata. Igal väikelinnal ja külal on küljes oma kiiks – ühes on au sees pidutsemine, teises maagia, kolmandas käsitöö... Mõisted "suur" ja "väike", "oluline" ja "ebaoluline" saavad Nüffias teised mõõtmed ja seletuse.

Jalgsirännak tõstatab alati palju küsimusi: kuidas säästa energiat, mil moel hoiduda vigastustest, mida tuleb arvestada kapriissete ilmaolude puhul ja kuidas püsida heas tujus.

Seekordne rännak tähendas mulle 3000kilomeetrist matkarada, mis kulges Uus-Meremaa ühest otsast teise. Kogu teekonna plaanisin läbida ilma rahata. Teadmatus, risk ja põnevus olid garanteeritud!

145 päeva kestnud retkel tegin tutvust saareriigi pika rannajoone ja ürgsete metsadega, ronisin mööda lumiseid mäeahelikke ning turnisin vulkaanidel, laskusin orgudesse, kus pidin ületama ettearvamatuid jõgesid, võitlesin talvistes oludes külma ja näljaga. Karastusin pidevalt, kuni nappide pääsemiste ja hüvastijätukirjani välja. Ent marssisin ka farmimaadel, külateedel ja suurlinnatänavatel. Kogesin võimsat loodust ja kohtasin värvikaid persoone. Õppisin tundma kohalikku kultuuri: maoori hõimudest ja Euroopa maadeavastajatest modernse elu ja tavadeni.


..