„Mina neid vempusid välja ei mõtle – nad lihtsalt ise juhtuvad.“
Kassisalu talus Vahtramäe külas elas Emil. Ta nägi välja nagu tõeline paipoiss, peaaegu oleks võinud oletada, et ta on pisike inglike. Aga ärge arvake, et see päriselt ka nii oli! Sest Emil oli metsik ja jonnakas ning tempe korraldas ta peaaegu iga päev. Aga selles mõttes oli Emil küll korralik, et ta kunagi ei teinud sama tempu kaks korda järjest, vaid leiutas alati mõne uue koeruse. Nagu siis, kui ta oma noorema õe Ida lipumasti otsa tõmbas. Või tookord, kui Emil ratsutas oma hobu Lukase seljas otse suurde saali, kus linnapea pidas uhket pidu. Mis te arvate, kuhu Emil pärast seda sattus?
Astrid Lindgreni lood Smålandi maakonnas elavast Emilist on armsad paljude põlvkondade lugejatele.
Raamatu ajatute illustratsioonide autor on Björn Berg.
Rosete on noor õpetaja, kes sõidab koos tütrega oma kolleegi juurde suvitama. Selle suvega soovib ta valmis kirjutada ajaviiteromaani, mille kallal juba mõnda aega on pusinud, kuid kahjuks ei ole see seni kõige paremini edenenud. Rosete loodab, et mõnus puhkus maakohas mõjub inspireerivalt ja mõtted hakkavad jälle jooksma. Naine ei oska aga aimatagi, missuguseid uusi mõtteid puhkus temas tegelikult tekitab ning kui põhjalikult see tema ja ta koolieelikust tütre elu muudab.
„„Vau! Sa oled kirjanik? Millest sa kirjutad?“
„Noh ... see on mul esimene teos, nii et ma pole kindel, kas mind veel päris kirjanikuks nimetada saab. Kirjutan üht lihtsat lugu noorest naisest ja tema tütrest, kes püüavad koos uut elu alustada.“
„Ja seal on küülik ka,“ sekkus Rahe-Marta, kes märkamatult ukselävele oli ilmunud. „Üks äärmiselt äge jänku, emme kinkis selle oma tütrele. Tähendab, raamatuemme, mitte minu emme. Minu emme küll mulle mingit looma ei võta.“ Viimased sõnad olid öeldud nördimusega ning Rosete poole halvakspanevat pilku heites.“
„Suvitusromaan“ on kirjastuse Hea Lugu ajaviitekirjanduse sari. Samas sarjas on varem ilmunud Margus Luige „Sulnis Saara“, Aliis Jõe „Unustamatu Ööbiku villa“, Valev Uibopuu „Võõras kodu“, Ketlin Priilinna „Stockholmi sündroom“, Leida Tigase „Sõber meriröövel“ ja August Gailiti „Muinasmaa“.
Pingeline krimilugu, milles järeleandmisi ei tehta.
Islandi-inglise päritolu õed Áróra ja Ísafold elavad eri riikides ega suhtle omavahel, aga kui nende ema ühel päeval enam Ísafoldiga ühendust ei saa, läheb Áróra vastumeelselt tagasi Islandile õde otsima. Üsna ruttu saab Árórale selgeks, et õde ei väldigi teda ... ta on hoopis jäljetult kadunud.
Áróra nõuab aru Björnilt, Ísafoldi vägivaldselt narkoärikast elukaaslaselt, ja küsitleb õe eraklikke naabreid. Selgub, et neist igaühel on põhjust vältida liigset tähelepanu, ning Áróra satub veel süngemasse intriigide ja manipulatsioonide võrku.
Olles oma õe elu vastukäivatest üksikasjade
Selles meeltülendavas romaanis armastusest ja andestamisest kirjutab New York Timesi armastatud menukirjanik Susan Mallery talle omase elutarkuse, kaastunde ja huumoriga, millised sidemed hoiavad perekonda koos – vahel isegi liiga tugevalt.
Finley McGowan on otsustanud, et õetütar, keda ta kasvatab, peab alati tundma, et ta on armastatud ja tahetud. Erinevalt sellest, kuidas tema end tundis, kui ta ema sõitis jahtima oma unistusi suureks täheks saada ning vanaisa, kes jäi neid kasvatama, jättis tema ja ta õe Sloaneʼi maha just siis, kui nad teda kõige rohkem vajasid. Finley reaktsioon ta kaootilisele lapsepõlvele oli tööd rügada ja teha kõike täpselt reeglite kohaselt.
Sloane valis teise tee. Nüüd on ta tagasi, sama ilus ja murdunud nagu varem, ja tahab oma tütrega suhet. Ta väidab, et on muutunud, aga Finley, kes on teda usaldanud, on mitu korda kõrvetada saanud. Aga kas tema vastumeelsus andestada on seotud Sloaneʼiga või pigem murega, et ta võib kaotada selle, mida ta kõige rohkem armastab? Mehe abiga, kes teab vägagi hästi, kui keerulised võivad peresuhted olla, omandab Finley teadmise, et alistumises on rõõm ja lahti laskmises rahu.
Kui talvevaheajaks vanatädi juurde saadetud 16-aastasele Kutile kukub katuselt tüdruk sülle ning ta leiab puu otsast jalgu pidi poodud kaarna, ei oska ta aimatagi, et juhtunu on avalöök seiklustele, mis keeravad tema maailma pea peale. Selles on oma osa kuju muutvatel kaarnatel, aga veelgi rohkem Leel. Tüdrukul, kes varjab end mitu numbrit suurematesse poisteriietesse, püüdes hakkama saada nende peret tabanud õnnetusega, ja kel on oma saladus.
„Kaarnapuu“ on tempokas, müstiline ja romantiline noortelugu sõprusest, julgusest valida oma rada ning sellest, milleks me oma kallite nimel võimelised oleme.
„Kaarnapuu“ on triloogia esimene osa.
15-aastane Anna Elisabeth on täiesti tavaline tüdruk – nagu mõni su sõber, pinginaaber või sina ise. Miskipärast on ta aga sattunud kahe klassiõe pilkealuseks. Kas tõesti on asi selles, et tal pole olnud veel ühtegi suhet?
Oma lemmik on Annal poiste hulgas küll ja tal poleks midagi selle vastu, et temaga välja minna, aga … siis hakkab temaga käima hoopis Anna söömishäiretega võitlev sõbranna. Tüdrukute omavahelised suhted lähevad seetõttu aina keerulisemaks, kuni lõpuks saabub ootamatu lahendus.
Kui palju kahju võib teha või milliste tagajärgedeni viia üksainus salaja tehtud piinlik foto, kui see valede inimeste kätte satub? Milleni võib viia netikiusamine ja mida on ohver ‒ ja tema sõbrad ‒ valmis tegema, et sellele vastu seista?
Varem eesti keeles ilmumata Erle Stanley Gardner krimilugu, kus mõrvu lahendab hästituntud advokaat Perry Mason, on kirjutatud üsna ebatavalistel asjaoludel: 1948. aastal osales kirjanik Harvardi meditsiiniteaduskonna mõrvajuurdluse seminaril, kus politseinike töö jättis talle sügava mulje:
„Meile, kirjanikele, meeldib kirjutada silmapaistvate detektiivide seiklustest, keda kujutatakse mõttehiiglastena, ent nüüd olen ma kindel ühes asjas. Ma ei kirjuta ühtegi proua Lee seminaril osalenud inimest oma raamatutesse. Selline politseinik lahendaks kuriteo sama kiiresti kui peategelane ja lisaks oleks ta sadakond lehekülge teistest ees.
Seminarilt saadud info on minu jaoks hindamatu väärtusega. Inimesed, kellega ma kohtusin, on intellektuaalseks inspiratsiooniallikaks.“
Käesoleva raamatu pühendab Gardner kapten Leele, imetledes, kuidas kapten Lee ülimalt pedantne aju on loonud kursuse, mis on aidanud politseiniku muutuda sama professionaalseks kui arst või advokaat.
Aga milline tuntud advokaat, kelle nimi on saanud peaaegu selle ameti sünonüümiks tänu üleloomulikule osavusele kuriteos süüdistatavate kaitsmisel, sai ühel õhtul oma büroo ees kõrvakiilu? Kes oli salapärane blond tulehark, kes selle talle andis ja jättis jahmunud advokaadi uimasena maha, joostes ise takso peale?
Too leegitseva pilguga tumehallide silmadega blondiin, kes nimetab ennast Virginia Colfaxiks ja kasutab kallist parfüümi on ilmselt kolmnurga üks tipp, teine võib olla armukade abikaasa ja kolmas oma tahtmist saama harjunud hoolitsetud ja hästi riides ärimees.
Kuid kõik pole sugugi nii selgepiiriline ning alguses lihtsa, kuigi vastikuna tundunud lahutusasi läheb järjest segasemaks ja teeb üsna ootamatuid pöördeid.